Malta ei ole metsane riik, vaid on suuresti kaetud garriigi ja põllumaadega. Ajalooliselt valitsesid siin ulatuslikud metsad, kuid need hävisid üleraiumise tagajärjel. Malta puitu (eelkõige tamme) kasutati rüütlite ajastul laevaehituseks, kindluste ehitamiseks ja kütteks. Kuigi hiljem hakati kütma kivisöega, on metsade taastumist sajandeid takistanud loomade (kitsede ja lammaste) intensiivne karjatamine ning eriti ebasoodne pinnas ja kliima –kuiv lubjakivi ja vähesed sademed ei soosinud sügavajuurelise taimestiku teket.
Tulemuseks on garriig (inglise keeles garrigue), mis on Vahemere regioonile omane madal, avatud ja kuiv põõsastik. See on rikas aromaatsete ürtide, nagu tüümian, rosmariin ja lavendel, ning väikeste okaspõõsaste, kadakate ja kanarbiku poolest. minu lemmik on rohkeõieline eerika. Kuigi see ala tundub esmapilgul kivine ja tühi, on see bioloogiliselt väga mitmekesine ja Malta loodusele äärmiselt iseloomulik.
Loodusgiidina hakkasin minagi Maltal metsade vastu huvi tundma. Alles siis, kui sattusin pooljuhuslikult Foresta 2000 taastamisala läbima, tekkis küsimus, mis veel. Sain teada, et Maltal ei tasu otsida suuri metsi, vaid tuleb hinnata iga metsatukka ja rohelist laiku ning neid hinnalisi alasid tegelikult leidub.
Ajaloolised rohealad
Suur osa praegustest rohelistest aladest on kas inimese loodud või taastatud.
Buskett Woodland on oma 47 hektariga Malta oludes suurim metsalaadne ala või ainuke poollooduslik metsamassiiv. See rajati juba 16. sajandil rüütlite poolt jahipiirkonnaks ja puhkepaigaks aadlikele ning asub presidendi suveresidentsi Verdala Palee kõrval. Buskett sisaldab ebatüüpiliselt rikkalikku taimestikku, näiteks tsitruseliste salusid, oliivipuid, mände ja Vahemerele omast tammikut.
Lisaks on Maltal luksuslikke aed-metsi. Näiteks San Anton Aiad on barokistiilis meistriteos, mis ümbritseb Malta Presidendi ametlikku kodu. Need aiad on kuulsad oma geomeetriliste jalutusteede, purskkaevude, rikkaliku taimestiku ning vabalt liikuvate luikede, paabulindude ja partide poolest. Aedadesse on istutatud haruldasi taimi ja puid üle maailma (varustatud ka nimesiltidega). Eriti tähelepanuväärsed on siin kasvatatud tsitruselised ja apelsinid, mida on kombeks kõrgetele külalistele kinkida veel tänapäevalgi, sest tsitruselised on pikka aega olnud Maltal külluse sümboliks. Aiad avati avalikkusele juba 1885. aastal ning on tänaseni vaba ligipääsuga (küll ainult valgel ajal).
Metsade taastamine
Praeguseks on Maltal jõutud sinnamaani, et metsa ja rohelist ala on hädasti vaja. Seega on hakatud erinevate projektide toel hoogsalt puid istutama.
Metsade taastamise kõige suurem ja olulisem projekt on Foresta 2000. See projekt käivitati aastatel 2000-2001 eesmärgiga taastada looduslik Vahemere mets, mis on karjatamise ja erosiooni tõttu kadunud. Ala on varustatud infotahvlite ja kolme erineva pikkusega matkarajaga. (Kuigi tähistused on kohati puudulikud, jõuad metsast välja varem või hiljem niikuinii.)
Linnalähedane Ta’ Qali Rahvuspark on seevastu saare kõige tuntum ja mugavamalt ligipääsetav roheala, mis on rajatud endisele lennuväljale ning pakub linnarahvale väärtuslikku varju ja puhkekohta. Pargi rajamine algas eelmise sajandi viiekümnendate aastate keskel, kuid jäi millegipärast pooleli. Suur, 80 miljoni eurone, Ta’ Qali National pargi uuendamise projekt käivitati aga alles 2020. aasta keskel (pandemia alguses) ja kodulehe andmetel lõppes 2024 lõpus.
Tegemist ei ole tiheda metsaga, vaid puude ja põõsastega kaetud avara pargiga (neid istutati sinna umbes 1500), kus on palju erinevaid puhkealasid, mänguväljakuid ja muid vaba aja veetmise võimalusi. Park on nädalavahetustel tõesti väga rahvarohke. Ma ise olen seal ühel vihmasel veebruaripäeval aga jalutanud ainult oma perega.
Maastiku avastusrajad
Kõige väärtuslikumad on aga need alad, mis seovad looduse ajaloo ja kerge pingutusega. Järgnevalt mõned soovitused Malta maastikega tutvumiseks.
Garriigi on kõige parem vaadata Dingli kaljude juures. Sealt saab ka üsna kerge vaevaga jalutada Busketti metsa.
Sealtkandist ja sellest maastikust algab ka Victoria Lines, mis on 12 kilomeetri pikkune ajalooline kaitseliin. See on osalt looduslik, osalt ehitatud kaitsemüür, mis kulgeb üle saare ja pakub parimaid vaateid mõlemale poole ning läbib ka metsastatud orgude ülemisi osi. Näiteks Mosta lähedal on huvitav G˙nien l-Għarusa tal-Mosta. Eesti keeles tähendab see umbes “Mosta mõrsja aed” (mõnikord nimetatakse ka “Mõrsja org”). See oli algeselt hüljatud karjäär või lihtsalt prügimägi, aga kohalikud ametiasutused ja vabatahtlikud (sealhulgas Mõrsja nime saanud kohalik naine) muutsid selle 2000. aastate alguses või keskpaigas haljasalaks.
Victoria Line vahetusse lähedusse jääb ka Madliena keskkonnarada (Environmental Trail), kuhu on samuti raha puude jaoks annetatud. Projekti eesmärk on luua kohalikele elanikele ja matkajatele uus roheline koridor ehk istutada raja äärde kohalikke puid ja põõsaid. Mulle isiklikult meeldis see mets väga, aga ehk seepärast, et sattusin sinna taas inimtühjal ajal.
Ja kolmandaks soovituseks muidugi Marfa Ridge, kus on suuresti looduslik garriig’i maastik, mille sees on inimeste poolt istutatud mändide salusid ja metsatukki (eriti l-Aħrax telkimisalade lähedal). Metsatukad on seal peamiselt, et aidata stabiliseerida pinnast, vältida erosiooni ning pakkuda varju ja tuulekaitset. Enamik neist on Aleppo männid (Aleppo Pine), mis on Vahemere regioonis kiiresti kasvav, kuid mitte alati põlispuu (kuigi pärineb Vahemerest). Nende istutatud puude varjus toimub ka Malta ainuke ametlikult lubatud metsik telkimine.
Kokkuvõtteks
Malta metsadel puudub puidutööstuse väärtus, kuid need on hindamatud looduskaitse, bioloogilise mitmekesisuse ja puhkekeskkonna seisukohalt. Ärge otsige suuri metsi, vaid hinnake iga puud ja rohelist laiku. Malta rohelisus on raskelt saadud ressurss. Olen ise kõik siin nimetatud rohealad läbi käinud ja julgen igati soovitada. Minge matkama kevadel, siis on kõige rohelisem ja maastikul kõige rohkem õisi või sügisel/talvel, sest siis on ilm jahedam. Samas tasub arvestada, et märg teeb kivid väga libedaks.
Lisa kommentaar