Või San Giljan, mis on linna nimi malta keeles. Mulle muide suupärasem. Enne 1800. aastaid oli San Giljan vaid vaikne kaluriküla, mille keskmes olid mõned üksikud hooned, sealhulgas Spinola palee. Linna nimi pärineb selle kaitsepühakult Pühalt Julianuselt, kes on jahimeeste patroon. Iga aasta augusti viimasel pühapäeval tähistatakse linnas traditsioonilist usupüha ehk festat.
Eelmise sajandi kuuekümnendatel seitsmekümnendatel hakati suure hooge ehitama. Seega enamik linnast on uus. Täis hotelle, söögikoht, ööklubisid ja palju rahvast. Klaas, vilkuvad tuled, muusika, kasiinod, luksusjahid, rohkem rohelust … Kenasti Sliemaga kokku ka kasvanud ja areneb praegugi hoogsalt.
Linn asub mitme ranna ääres. Spinola lahes on traditsioonilised värvilised kalapaadid ja kaldal “Love” monument. Balluta lahe ääres väike liivarand ning kaunis neogooti stiilis kirik ja juugendstiilis hooned. Ja kolmandasse ma ei jõudnudki, mis oleks olnud ilus liivarand.
Käisin mina siis siin ja seal, ka mööda rannajoont ning vilkuvate tulede ja kasiinode vahel. Väga hea arancini ja elu esimene espresso macchiato. Ainult jäin äratulekuga hilja peale. Kõik siiapoole tulevad bussid algavad Sliemast, seega olid San Giljani peatuses juba täis. Mõni sõitis mööda, teisele ei hakanud ise pressima. Teed olid niikuinii umbes, poleks tore seal seista olnud. Lõpuks istusin tunni, aga ummikut enam polnudki. Hea, et käisin.
Lisa kommentaar