Bukarest.
Jah, liigutasin noored koolivaheajaks Maltale. Jah, nad tulid üksi ja lendasid Bukaresti ning mina lendasin neile vastu.
Lend läks 8.15. Plaan oli hea. Ärkasin kell 5. seisin juba pool 6 tee ääres, aga seal seisis koos minuga juba 12 inimest ja tõenäoliselt oli varem veel rohkem seisnud, sest buss peale ei võtnud. Mingid tumedad panid jooksu, jooksin järele, sest tundus, et neil võiks vaja olla sõita ja nad võiks ka teada, kuhu minna, seega jooksin neile järele. Oligi buss TD1, mis võiks otse lennujaama minna. Teisid veel küsisid midagi ja ei läinud peale. Mina olin rõõmus ja läksin. Aga oli pime ja siin see teise suuna liiklus, olin läinud vale bussi peale. Xemxijas sain sellest aru. See polegi nii kaugel, aga aega läks ja juhtus nii, et tunni pärast olin siis jälle sama koha peal tagasi, kust alustasin. Aga siin ju hommikul riik umbes. Pole mõtet ka Bolti tellida, sest vist kogu riik on ühtlaselt kaetud autode riviga. Ma pole elades nii närvis olnud, tundus juba, et elu esimene lennukist mahajäämina. Aga ei olnud. Kuigi jõudsin lennujaama siis, kui pealeminek juba käis, siis turvas saba ei olnud. Käisin küll lõhkeainekontrollis, aga muidu lihtsalt jooksin väravasse (Malta lennujaam on pisike) ja polnud kaugeltki viimane. Imeline vedamine.
Bukarestis oli enne noorte tulekut umbes 2,5 tundi aega. Nende väljalend hilines, aga kui nad olid lennukis, läksin ühistranspordi võimalustega tutvuma. Linna sõitsin rongiga. Piletimasin lasin loomulikult lolliks, aga polnud hullu, pileteid saab otse klienditeenindaja käest ja maksa kaardiga. Sõit läks maksma 1,21. Neil muide teine raha, euro eest ei saa midagi.
Raudtejaam (Põhja) on suur, puust ja vana. Kahjuks ka 3 km kesklinnast eemal. Plaan oli jala sinna minna ja bussiga tagasi sõita. Kõik läks hästi, kuni ma ei suutnud linnapildist bussipeatuse märki tuvastada ja jäin esimesest bussist maha. Buss muide käib iga 15 minuti tagant, aga pole ainult lennujaamabuss, Ostopeni asula rahvas sõidab sellega ka, nii oli buss triiki täis koolilapsi ja mutte. Kuigi kraad näitas 13, oli igal pool väga palav.
Noored kätte saanud, sõitsime juba bussiga uuesti linna. Käisime söömas, vaatasime Presidendipalee ära, tegime tiiru vanalinnas ja lennujaama tagasi. Oli pikk ja väsitav päev.
Aga Bukarest? Oli nagu ajas kuhugi pidama jäänud. Suur linn, üle 2 miljoni elaniku, majad kõrged, rahvast palju, prügi maas, soditud seinad, kerjused. Unirii väljak remondis, jõgi kuivaks lastud. Ei jätnud eriti meeldivat muljet. Noored ütlesid, et nemad tagasi ei tule, mina tõenäoliselt annan peale suuremate renoveerimistööde lõppu uue võimaluse. Väljaks näiteks peaks olema remondis kuni 2027.
Video tuleb.
Lisa kommentaar