Aeg läheb. Ei, aeg tuleb. Ehk aega on küll.
Täna hommikul tuli uitmõte matkata Gozol. Välja läksin küll hilja, aga jõudsin nii, et kell 10 istusin juba praami peal. Pole paha.
Gozo ringi matkarada on tähistatud ilusti punaste täppidega. See pole üldse esimene kord, kui ma avastan, et ma mõtlen teistmoodi, kui tavaline inimene. Harilik inimene läbib radu päripäeva. Mina lähen tavaliselt kõigepealt paremale. Tavaliselt pole hullu midagi, seekord aga olid täpid enamasti loetavad ainult ühelt poolt. Nii ma kaotasin raha mõned korrad ära. Seda enam, et see jooksis natuke teistmoodi, kui mul telefonis oli.
Esimene kord ajasid mõtte sassi lambad. Või õigemini koer, kes neid valvas. Kuna Maltal teatavasti puudega on kehvasti, siis polnud võtta ka midagi, mida talle vajadusel lõugade vahele pista. Läksin kiiresti eemale. Seal lähedal oli imeilus soolapannide vaade ja oleks pidanud minemamööda randa edasi, aga mulle tundus, et rada läheb üles. Läkski, aga see oli nende lammaste rada ja inimjalg polnud seda puutunud. Nii ma tuiasingi külamehe oliivipuude vahel ja tõusin terrass terrassi haaval kõrgemale, kuni lõpuks sain mööda taas mingit lambarada ikka suuremale rajale, et siis teistpidi uuesti alla tulla. Seal kohtusin isegi korraks uuesti täppidega, aga kaotasin need taas. Ees oli karjäär. Rada oli seal kohapeal juba niikuinii telefonikaardist erinev. Kaart lubas, et karjääri ja mere vahelt saab läbi. Saigi, aga vaade ei olnud seal eriti silmanuumav. Rajaga kohtusin teisel pool karjääri uuesti, oli kuidagi ringi käinud. Arusaadav.
Seal karjääri ja mere vahel tulid mööda rada taas kolm pontut vastu. Pruunid ja väga lahjad. Kaks olid aupaklikud, läksid ringiga, kolmas kippus haukuma tulema. Õnneks reageeris viskamise liigutusele ja ei pidanud päris kivi võtmagi. Kola veel seal, kus keegi ei kola.
Edasi tuli rand ja juba rohkem rahvast. tänase päeva teine. Esimeses käisin juba igaks juhuks enneavalt ujumas ka, sest mine sa tea. Viisakas liivane rand, tasuta vetsumaja ja muu meelelahutus olemas. A järgmine rand oli ilusam. Siis juba tibutas, kedagi ei ujunud, kuigi rahvast ikka oli.
Ei, ma veel ei plaaninud bussi peale tulla, kuigi oleks võinud. Nii, kui rannast tulevalt asfaldilt ära keerasin, hakkas sadama. Ühes kohas plaanisin täiesti üle aja ronida ja külamehe katuse all varjul olla, aga külamees oli seda ette näinud ja kaameraga valve sildi välja pannud. Ega see vihm suurem asi polnudki, pigem seenekas, aga raja oli juba märjaks ja libedaks teinud. Nii et järgmises külas tuli ikka bussiplaan teha. See osa rajast käis juba mööda betoonteid ja need olid järsud ja libedad.
Õnneks oli keegi ühe kohapeale omale mingeid okaspuid istutanud ja seal oli hea varjus redutada ning aega parajaks teha. Üks möödasõitev külamees, kellel olid põllutööriistad kastis, tahtis mind peale võtta, aga kahjuks sõitis ta sinna poole, kust ma olin juba tulnud. Ja seal puu all tegin teise suure vea. Mul oli plaan Victoriasse minna ja ma ei vaadanud üldse et sealt peatusest sai ka otse sadamasse. 15 minutit varem. Oleks jõudnud küll. Kui ma peatusesse jõudsin, siis sadas juba padukat. Tore peatus oli surnuaia aia taga, aga ei mingit katust. Käterätiga sai natuke pead katta.
Victoria on muidugi tore, tasus minna. Hoopis teised poed, kui siinkandis. Palju osta ei saanud, sest seljakott väike. Söömas käisin ka. Ja siis tegin tänase kolmanda vea. Esimene 301 oli täis ja ei peatunud, aga kohe tuli 303. Seal ruumi oli, läksin peale, aga see ju keerutas pool Gozot läbi. Loomulikult käisime sealt peatusest ka läbi, kus ma täna juba olin oodanud. Muidu oleks vast tore sõita ja aknast välja vaadata, maastik ikkagi natuke künklik ka, aga bussiaknad läksid kõik nii uduseks, et mitte midagi välja e näinud. No ja enne sadamat oli veel ummik ka. Seisime. Õnneks vahepeal sõitsime ka vastassuunas. Ja jäime loomulikult napilt eelmisest praamist maha. Pool tundi ootamist. Või noh, üsna ruttu lasti peale. Ma pole kohalik, minu ees proua ka ei olnud, nii põrutasime õigest uksest mööda ja sattusime välistekile, kus vesi lainetas. Kui jalad enne märjad ei olnud, siis nüüd said.
Sadamas selgus, et lisaks vihmale on tuul ka tõusnud. täielik koerakas. Buss tuli õnneks kohe. Bugibba Bay buss. Ja siis sai mul telefon tühjaks. Jäi loota, et oskan õiges peatuses maha tulla, sest bussikast ma pimedas ja peast kindlasti ei oska. Ikkagi 1,2 km tulla.
Siis jäi buss seisma ja seisis ja seisis ja seisis. Kusagil Mellieha vahel. Keegi väga maha ei läinud, aga Bolti vaadati siin ja seal. Üks mees käis väljas vaatamas ja valgustas ka teisi, et avarii. Keegi läbi ei saa. Ootasime rõõmsalt edasi. Keegi Bolti ei tellinud. Vähemalt 40 minutit ootasime. Kui sõitma saime, oli bussi tabloo lolliks läinud, see ei näidanud midagi, jutt aga hakkas sadamast uuesti jooksma. Õnneks tundsin ikka palmide järgi oma peatuse ära. Ja jõudsin õnnelikult koju. Jube pikk päev ja jälle umbes 15 km matk.
Nüüd tuleb lasta kodust akupank tuua.
Aga see rada siis? Väga ilus oli. Kindel soovitus, aga ärge ainult sinna karjääri ja mere vahele ronige.
Lisa kommentaar