Hommikul oli kuidagi uimane olla, see nohu on teinud pea väga paksuks ja üks kõrv enam ei kuule ka, aga see selleks. Vaatasin kaarti ja otsustasin sõita Dinglisse ja hakata sealt mööda rannikut kodu poole tulema. Unistada ju võib.
Kõigepealt väljavalitud buss, mis pidi viima Rabati, ei tulnud. Vahe pool tundi. Istusin bussikas. Rabatis Dingi buss ei tulnud. Kohalik helistas kuhugi, pahandas ja andis ka meile teada, et Tallinja on loodusõnnetus ja et ta iga päev helistab, sest midagi on valesti. Vot siis. Sain just Malta grupis just ütlemis, kui julgesin öelda, et ei ole see Malta bussiliiklus maailma parim midagi. Ise pidin loll olema, et ei oska infot leida. No mis sa leiad. Google oli täna maas (on seda varesematel reisidelgi kogeda olnud) ja Tallinja soovitab ka meelevaldselt. Meie selle teeremondi tõttu toimuvaid ümbersõite ei näita ei Google, Tallina ega bussis sees olev tabloo. Enam-vähem katse-eksitus meetodil saad teada, mis kuidas sõidab.
Peale mõningat aega Rabatis passimist otsustasin valida matkaraja MMV2, sest see hakkas Rabati keskväljakult ja minna jala. See oli suur viga. Rabat muidugi ilus, kuigi kõnnitee oli kohati 20 cm. Välja jõudes polnud sedagi. Ees tee, millel kaks telliskivi ees, ometi sõideti seal aedade vahel mõlemas suunas. Nagu ikka kohtuvad mõlemad just seal, kus sina oled. Mõnus. Vaated koledad ja väga koledad. Maapiirkondades ikka igasugu prügi ja laga jagub.
Üsna ruttu sai selgeks, et mere äärde ma täna ei jõua, kuigi sooja 27 kraadi. Ja selgus, et need MMV-d on maastkuratta rajad. Tahtsin bussi peale tulla. Põldude peal külamehed tegid tööd. Valisin välja otseraja ja sain 10 sammu astu, kui kohalik külamees küsima, et kuhu ma lähen? Ei lubanud mul otserada mööda minna, saatis asfaldi peale. Mul omal pidavat lihtsam olema. Mul oli juba nii kopp ees seal olemisest, et ei taibanud vaielda ka. Läksingi ringi mööda asfalti. Ja kõige lõpuks istusin jälle bussikas vähemalt pool tundi.
Rabatis tulin bussijaamas maha, aga Tallinja saatis millegipärast järgmisesse peatusesse. Mul ikka pea paks ja ei mõelnud. Seal selgus, et bussid täis ja peale ei võta. Kui kaks ei võtnud, taipasin bussijaama tagasi minna. Istusin veel ja saingi oma küla bussi peale. Teed jälle umbes. Kuna päike just loojus, siis liikusid pühapäeval väljas käinud vist koju. Siin keerati ka kella ja peale 17 läks juba pimedaks.
Kokkuvõtteks ootasin täna vähemalt 2 tundi bussi ja veetsin teine 2 tundi bussis, selleks, et saaks jalutada mööda koledat teed. Kohtusin korra ka Bahrija walk rajaga, aga ma pole kindel, kas ma sinna lähen. Peaks küll käima ühe kiriku juurest teise vareme juurde, aga vahepeal sama kole tee.
Õhtul topin omale Coca-Colat sisse. Jube isu oli. Imelik, sest ma pole pea aasta seda joonud. Ehk mõjub tervisele hästi.
Lisa kommentaar